Nii äge kui krooniline alaseljavalu on tajutav nimme-ristluu piirkonnas, alumises nimme-piirkonnas või tuharal. Vahel võib valu tunda ka reie taga või välisküljel. Üldlevinud on seisukoht, et äge või krooniline alaseljavalu on kahe või kolme alumise nimme-segmendi kahjustuse või häire tulemus. Tegelikult on madala  nimmevalu ja tuharavalu põhjus enamasti kõrgemal: valu põhjustab 12nda rinnalüli ja esimese nimmelüli (D12/L1) närvijuure tagumise haru ärritus fasett-liigeste tasandil. Kui alaseljavalu põhjuseks on kõrgemate selja-segmentide häire, nimetatakse haigusseisundit dorso-lumbaal-sündroomiks.

Statistiliste andmete põhjal kroonilise (mehaanilise põhjusega) alaseljavalu juhtudest  

• 60% on 12nda rinnalüli ja esimese nimmelüli päritolu (D12/L1)
• 20% on 4-5nda nimmelüli või 5nda nimme-1se ristluulüli päritolu (L4/L5, L5/S1)
• 20% on segavormid

D12/L1 liigendi kolm avaldumisvormi

Sama lähtekoha (D12/L1) mehaaniline häire, mis põhjustab alaseljavalu, võib esineda veel kahe erineva avaldumisvormina.  Mõnedel patsientidel annab valu end tunda erinevates piirkondades samaaegselt, enamikel aga esineb eraldi üks valuala. 

Dorsolumbaal-sündroomi teine aspekt: pseudo-vistseraalsete valude olemasolu

Need on kõhu või vaagna valud, mis võivad kaasneda alaseljavalule, ilmudes samaaegselt või mitte. Enamasti ei paista kõhuvalu ja alaseljavalu (nimmevalu, lumbalgia) omavahel seotud olevat, sest vähem intensiivne valu jääb tagaplaanile.

Palju on neid patsiente, keda kui alaseljavalu-haiget, ravitakse rohkem või vähem efektiivselt tavaliste meetoditega: ühelt poolt (tabletid, salvid, harjutused), lisaks järgivad nad pikaleveninud valuliku jämesoole põletiku (koliidi) ravi.

Teistel ravib episoodilist või püsivat vaagna valu günekoloog, mis viib vahel kasutule operatiivsele sekkumisele, kuigi günekoloogiline uuring on negatiivne. Sellised juhtumid valmistavad pettumust nii arstile kui haigele, kes kannatab.

Pseudo-vistseraalsed valud võivad kiirguda või lokaliseeruda häbemel (pubis) või kuse-suguelundite (urogenitaal) piirkonnas. Konsulteeritakse uroloogi, günekoloogi või androloogiga, kuid patoloogiat ei leita.

Haigusjuhtude kirjeldused:

N 1: 53 aastane naispatsient

N 2: 50 aastane meespatsient 

Dorso-lumbaalsündroomi kolmas aspekt: D12/L1 päritolu pseudo-puusavalu

Patsient võib kurta puusavalu reie lateraal-osas (välisküljel), vahel ka kubemes ja vahel võtab valu ebamäärase siaatika (jalga kiirguv valu) iseloomu. Diagnoositakse puusaliigese ümbruse põletikku (periatriit) või keskmise tuharalihase kõõluse põletikku (tendiniit). Kui lokaalset puusa kahjustust ei esine, võib põhjuseks olla D11-D12 segmendi häire. Samal põhjusel võivad kannatada seletamatut puusavalu ka patsiendid, kellel on puusa täielik protees.

Dorso-lumbaal-sündroomi diagnostika ja ravi 

Ravile eelneb kohustuslik kliiniline diagnostika (nahavoldi rullimistestid, survetestid).

Esmane ravi

1. Manuaalteraapia.  Juhul, kui rinna-nimmetasandi manipulatsioonravi on võimalik sobivatel tingimustel läbi viia (hea ettevalmistusega arsti poolt), siis kujutab see endast kiiret ja efektiivset ravi (2-5 ravikuuri). Kõige sagedamini kasutatakse dorso-lumbaaltasandi rotatsioon- ja traktsioonsuunalist manipulatsiooni. Manipulatsioonravi tehakse, vastavalt reeglile, alati valuvabas ja valule vastupidises suunas.

2. Infiltratsioonravi. Ravimilahust süstitakse alaseljavalu puhul D12 või L1närvijuure tagumise haru ja fasett-liigese piirkonda ning eesmiste valude (nt. kõhuvalu) puhul närvijuure eesmise haru piirkonda. Infiltratsioon on suurepärane meetod dorso-lumbaalse päritoluga alaseljavalu ravis, juhul kui manipulatsiooni läbiviimine on võimatu või ebapiisav.

Täiendav ravi 

1. Massaaž. Vertebraalravi ehk selja tagumiste fasett-liigeste manipulatsiooni järgne ühekordne kerge pehmendav massaaž jääknähtude piirkonda (tsellulalgia tsoonile) on soovitav täiendav ravivõte.

2. Harjutusteraapia. Harjutustega peab olema ettevaatlik, sest mõnikord võib see dorso-lumbaal-sündroomi süvendadada või isegi vallandada - näiteks alumiste nimmelülide diski hernia operatsiooni-järgse patsiendi rehabilitatsiooni korral.

Allikas: R. Maigne, 1980: http://sofmmoo.org/sd_tl_rm.htm