Harjutusteraapia
Prof. Karel Lewit: „Seljahaiguste profülaktika ja ravi ortopeedilist aspekti silmas pidades, on parem tegeleda jooga-harjutustega (ilma akrobaatikata) – mitte võimlemisega tavalises mõttes.“
Arstidele esitatakse sageli küsimus, milline spordiala on soovitav, et vältida seljavaevusi. Vastus ei ole nii lihtne. Erinevad spordialad toimivad organismile erinevalt ja võivad põhjustada ka kahju. Peab teadma täpselt nende mõju, et anda asjatundlikku nõu.
Jõuspordialad, mis nõuavad regulaarset tegelemist suurte koormustega, ei sobi kokku tervise-edendamise püüdlustega - eriti selja tervist silmas pidades.
Ujumine, mis üldise arvamuse põhjal on tervisele väga kasulik, siis lähemal vaatlemisel selgub, et rinnuli ja krooli ujumine lühendab rinnalihaseid, mis omakorda soodustab küfootilise rühi kujunemist. Rinnuli-ujujatel tekib patoloogiline lordoos ja nimme hüpermobiilsus. Eakad ujujad hoiavad sageli pead kõrgel vee kohal, mis kujundab hüperlordoosi lülisamba kaela-osas ja lihaspinget turja osas, mis võib negatiivselt mõjutada lülisamba arteriaalset vereringet. Seepärast on raske öelda, kas ujumine on kasulik või kahjulik spordiala. Kuid kui patsient on küfootilise rühiga, lordootilise ja hüpermobiilse nimmeosaga ja küsib, kas võib tegeleda ujumisega, siis tuleb soovitada ujuda ülekaalukalt selili ja parem krooli kui rinnuli.
Võrkpalli-mängijad hüppavad võrgu juures hüperlordoosi asendis, et mitte võrku puudutada. See on eriti kahjulik lülisamba nimmeosa diskidele.
Mäehüpped soodustavad spondülolisteesi tekkimist (ühe lüli nihkumist teise suhtes).
Sportvõimlemine viib hüpermobiilsusele ja lihas-tasakaalustamatusele, lülisamba alumiste diskide kahjustusele ja õlavöötme ülemiste fiksaator-lihaste kõrgenenud toonusele. Kiirete liigutuste eelistamine raskendab kontrolli nende üle ja seepärast on mikrotraumad vältimatud.
Allikas: Prof. Karel Levit, Im Rahmen der Medizinischen Rehabilitation, Leipzig 1987
Vt. ka http://www.netbikers.net/ftbooks/20111128_Manipulative%20Therapy%20Musculoskeletal%20Medicine.pdf